Informaatika

Referaadi koostamine

Referaat on oluline, sest on esimene sinu poole loodud teadustekst. Teaduslike tekstide kirjutamine on üks osa suureks kasvamisel ja aktiivseks ühiskonna liikmeks saamisel, kellel on maailmale mida öelda ja seda parandada.

Referaadi põhiolemus

ÕPIEESMÄRGID
  • õpilane teab, mis on referaat ja miks seda koostatakse;
  • õpilane oskab teha vahet referaadil ja uurimistööl ning teistel teadustekstil;
  • õpilane hindab kriitiliselt enda ja teiste tehtud referaate.

 

Õpetaja: Miks sa oma kirjandis oled lõikude vahele nii palju tühja ruumi jätnud?

Kaarel: See on reklaamipaus, õpetaja!

Referaat on kellegi teise seisukohtade esitamine, ülevaade mingist tööst või töödest. See on kokkuvõtlik terviktekst, mis hõlmab kõik olulise alustekstidest, kuid väldib teisejärgulisi üksikasju. Referaadi ülesandeks on koguda, süstematiseerida ja üldistada juba olemasolevat informatsiooni. Referaadi kirjutamine on parim viis sundida end läbi lugema alustekste ja loetust aru saama, sest ilma sisu mõistmata ei ole võimalik refereerida. See ei ole referaat, kui kirjutad raamatus või internetis oleva artikli lihtsalt ümber oma töösse. Ka see ei ole referaat, kui kirjutad omaloomingulist juttu nagu kirjandis ja esitad ainult enda mõtteid.

Pane tähele! Internetist leitud materjalide kopeerimine ei ole referaat, vaid plagiaat – võõra autori teksti esitamine oma nime all.

Kui referaadi pikkuseks on olenevalt vanuseastmest 5-15 lk, siis läbitöötatud materjali peaks olema mitu korda rohkem, et saaks kokkuvõtteid teha. Töötama peaks vähemalt kolme erineva autori materjalidega: raamatud, teatmeteosed, brošüürid, artiklid, uurimistööd, intervjuud. Nendele lisaks võib kasutada erinevaid internetiallikaid, millel tihti ei ole võimalik autorit leida. Referaadis tuleb esitada erinevate autorite seisukohti antud teema kohta. Keegi ei eelda, et te ise mingeid uudseid ideid välja tooksite. Omapoolse arvamuse võib avaldada näiteks kokkuvõttes.

Pane tähele! Referaadi eesmärgiks on info vahendamine algallikast lugejani, lisades sellele vaid minimaalselt kirjutaja oma arvamusi.

Refereerimise oskus on väga vajalik, et leida tekstist oluline informatsioon ja see oma sõnadega edasi anda. Teiste autorite mõtteid saab edasi anda kas refereerimise või tsiteerimise abil. Refereerimine on teksti oma sõnadega vahendamine. Kirjutaja seletab sisu lahti oma sõnadega. Ta võib seda kommenteerida ning lisada omapoolseid seisukohti. Kindlasti tuleb referaadi autoril oma seisukohad eraldada refereeritavast materjalist ehk kirjandusest saadust. Pikema refereeringu puhul alustatakse seda autori nime mainimisega ning lõpetatakse viitega kasutatud kirjandusele. Viitamisest pikemalt ja täpsemalt edaspidi. Tsiteerimine on autori poolt öeldu sõnasõnaline ja tähttäheline vahendamine. Tsitaati kasutatakse vaid siis, kui see on vajalik kindlate väidete täpsustamiseks või on öeldu sõnastus väga värvikas. Tsitaat on alati jutumärkides, vahel ka kaldkirjas. Tsitaadi autori võiks ära nimetada tsitaadi alguses – nii on lugejale lihtsam.

Referaat kajastab olemasoleva kirjanduse materjali ja seetõttu on täiesti uudne vaid töö kirjutajale. See teksti liik annab hea kogemuse info kogumisest, selle üldistamisest ja vormistamisest.

Erinevates õppeainetes koostatakse erinevaid tekste.

  • Ajalugu, kodaniku- ja ühiskonnaõpetus – referaat, essee, kroonika, uurimistöö.
  • Eesti keel ja kirjandus – lugemispäevik, essee, kirjand, arvustus, meediatekstid, tarbetekstid.
  • Loodus-, inimeseõpetus, bioloogia – analüüs, referaat, uurimistöö, teadusartikkel.
  • Edasi õppides kõrgkoolis koostatakse ainetöid, kursusetöid, diplomitöid, bakalaurusetöid, magistritöid, doktoritöid.

Kui eesti keele tunnis olete kirjutanud jutukest või kirjandit, siis kasutasite kirjanduslikku stiili. Kirjanduslik stiil kasutab valdavalt jutustamist ja kirjeldamist – nende abil antakse edasi sündmustega seotud emotsioone, eesmärgiga kutsuda ka lugejas esile erinevaid tundeid. Referaadi stiil ja sõnavara seevastu on asjalik, sõnastus korrektne. Kasutatakse täpset ja selget sõnastust.

Pane tähele! Referaadi kirjutamisel kasutatakse teadusteksti stiili.

Teadusteksti ülesandeks on vahendada teaduslikke uurimistulemusi. Selle tunnuseks on objektiivsus, täpsus ja kontrollitavus. (Teadusliku… 2009). Teadustekstides ei saa kasutada emotsionaalseid arvamusavaldusi, andmed peavad olema täpsed ja tuginema viidatud algallikatele. Referaat ongi kõige lihtsam teadustekst ja selle kirjutamise abil saab piiluda teadlaste maailma.

Põhilised vead teadustekstide koostamisel:

  1. kasutatakse kõnekeele sõnu nagu telekas, pastakas, ühikas ;
  2. kirjutatakse liiga pikalt ja kasutatakse nn tühifraase (räägib-räägib, aga midagi ei ütle!);
  3. ei tunta selle ainevaldkonna termineid või kasutatakse neid valesti;
  4. tekstis on väga palju sünonüüme;
  5. kasutatakse värvikat kõnekeelt, mis annab ülevaate autori kirjutamisstiilist, kuid ei anna edasi teksti teaduslikku sisu;
  6. ei kasutata umbisikulist väljenduslaadi, vaid mina-vormi.

Referaadi osad

ÕPIEESMÄRGID
  • vormindab korrektselt referaadi järgmised osad: tiitelleht, automaatselt genereeritud sisukord, sissejuhatus, peatükid, alampeatükid, joonised, tabelid, päis, jalus, kokkuvõte, kasutatud kirjandus ja lisad;
  • salvestab valmis referaadi eri formaatides (doc, odt, pdf), pakib faili kokku, saadab selle e-posti teel manusena õpetajale, laeb veebikeskkonda ja prindib selle paberile.

 

Algajal referaadikirjutajal on kasulik ja soovitatav alustada kirjutamiseelsetest harjutustest, näiteks koostada ideekaart ja kava või viia läbi ajurünnak. Kui teema on olemas, on aeg alustada allikmaterjali kogumisega. Kõigepealt tuleks viia end kurssi, mida on teema kohta varem kirjutatud. Esimese infootsingu tegemiseks on kasulik külastada raamatukogu (sh elektroonilisi katalooge) ja internetti. Allikmaterjalide kasutamiseks on mitmeid võimalusi. Teiste autorite töid võib refereerida otseselt ja kaudselt, samuti tuleb kõne alla sõnasõnaline tsiteerimine. Igal juhul tuleb viidata kõigile teiste autorite seisukohtadele, hoidudes neid esitamast enda omadena. Kui referaat on koostatud vaid ühe allika põhjal, siis peaks see kajastuma pealkirjas või sissejuhatuses.

Pane tähele! Referaat esitatakse arvutis trükituna ja prindituna.

Referaadi kirjutamisel lähtutakse tekstitöötluse üldistest nõuetest (vt  Tekstitöötlus). Digitaalselt esitatud failid peavad olema üldkasutatavates formaatides. Sobivad vormingud on OpenDocument (odt), MS Office puhul e (docx) või RTF-tekstiformaati (rtf).

Referaadi vormistamisel on alati kindlaksmääratud nõuded. Need võivad olla kooliti ja ka aineti erinevad. Näiteks võivad ajaloos tehtavad referaadid olla veidi erinevate vormistusnõuetega kui geograafias või Teaduskool võib nõuda teistsugust vormistust kui Eesti Pank. Aga alati tuleb vormistada korrektselt: mitte kujundada värviliseks ja lilleliseks, mitte kasutada kalligraafilist kirjastiili ega roosat kirjapaberit.

Kirjuta ja vormista nagu väike teadlane!

Tavapäraselt koosneb referaat järgmistest osadest:

  1. Tiitelleht
  2. Sisukord
  3. Sissejuhatus
  4. Põhiosa (jaguneb peatükkideks ja need omakorda alapeatükkideks)
  5. Kokkuvõte
  6. Kasutatud allikate loetelu
  7. Lisad

Tööl võivad olla peale lisade ka lühendite loetelu ja võõrkeelsete terminite loetelu, mis paigutatakse kasutatud kirjanduse ja lisade järele.


Tiitelleht
Tiitellehele tuleb märkida:tiitelleht

  1. õppeasutuse nimi
  2. klassi number
  3. autori ees- ja perekonnanimi
  4. töö pealkiri
  5. töö liik (referaat)
  6. töö juhendaja (kutse, kui on ja nimi)
  7. töö valmimise koht ja aasta (koma vahele ei panda)

Tiitellehe vormistamise juhend

Juhend lähtub programmist Microsoft Word. Põhimõtted on samad kasutades ka teisi tekstitöötlusprogramme, kuid mõne käsu nimi võib erineda.

Tiitellehele tuleb märkida:

  • õppeasutuse nimi (joondatud keskele);
  • klassi number (joondatud keskele);
  • autori ees- ja perekonnanimi (paikneb pealkirja kohal, umbes lehekülje 2/3 kõrgusel, joondatud keskele);
  • töö pealkiri paksus kirjas (bold),  suurtähtedes (kapiteelkiri ehk All Caps),  sõnu poolitamata ja lühendamata, kirja suurus 20-22 pt, joondatud keskele;
  • töö liik (paikneb pealkirja all, tavaliselt sõna Referaat, joondatud keskele);
  • töö juhendaja (nimi, joondatud paremale, lehe alumisel kolmandikul);
  • töö valmimise koht (linn) ja aasta (koma vahele ei panda, joondatud keskele, lehe viimasel real).

Tavaliselt koostatakse tiitelleht viimasena dokumendi esimeseks leheküljeks.

Tühja lehe lisamiseks dokumendi algusesse tuleb anda käsklus Lisa → Leheküljepiir (Insert → Page Break) või klaviatuurilt Ctrl+Enter. Kursor peab paiknema selle tekstiosa alguses, mille soovid uut lehekülge lisada.

 

Pane tähele! Tiitellehele ei kirjutata leheküljenumbrit, aga ta nummerdatakse.

Sisukord

  • Sisukord paikneb töö alguses, tiitellehe järel.skrd
  • Sisukorras on kõik töö jaotised selles järjekorras, sõnastuses ja numeratsiooniga, nagu need esinevad töös endas.
  • Sisukorras ei ole kirjet Sisukord.
  • Järjenumbritega (kümnendsüsteemis araabia numbrid, näiteks 1.; 1.2.; 2.3.1. jne) tähistatakse ainult sisulise osa peatükid ja nende allosad.
  • Eessõna, sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjanduse loetelu, resümee ja lisad on ilma järjekorranumbriteta, kuid loetletakse sisukorras.
  • Sisukord lastakse arvutil automaatselt genereerida. Selleks peab tekst olema õieti vormindatud rakendades laade (ing k styles).

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sisukorra koostamise juhend

Juhend lähtub programmist Microsoft Word. Põhimõtted on samad kasutades ka teisi tekstitöötlusprogramme, kuid mõne käsu nimi võib erineda.

Automaatse sisukorra koostamine on võimalik pärast seda, kui pealkirjadele on määratud õiged laadid (ing k styles). Peatükkide jaoks kasuta laadi Pealkiri 1 (Heading 1), alapeatüki jaoks laadi Pealkiri 2  (Heading 2), alapunktidele rakenda laad Pealkiri 3 (Heading 3)  jne

Pealkirjad vormindatakse selliselt:

PEATÜKI PEALKIRI Heading 1-16 pt, bold, kõik suurtähed

Alapeatüki pealkiri Heading 2 –14 pt, bold, kaldkirjas, esimene suurtäht

Punkti pealkiri Heading 3 – 13 pt, bold, esimene suurtäht.

  • Valida menüülindil sakilt Avaleht sobiv laad (Home > Styles).
  • Kui stiil pole sobivas vorminduses, siis stiili nime peal parema hiireklahviga ja käsuga  Modify saab avada stiili muutmise dialoogiakna. Käskluse Format ->Font alt kirjatüübi, esiletõstu (bold), tähtede suuruse, Effects väljalt  saab määrata suurtähtedes kirja (All Caps). Format-> Paragraph käsklusega saab vormindada ka pealkirja ja teksti vahele jääva vaba ruumi jmss
  • Klõpsutada nupul OK ja OK. Võib märgistada käsu Automatically Update, siis uuendatakse stiil kohe.

Siis tuleb lisada tühi leht tiitellehe järele. Pealkirjaks Sisukord.

Automaatse sisukorra loomiseks valida menüü lindilt  References –> jaotis Tabel of Contents -> valida sobiv Automatic table.

Peale muudatuste tegemist töös tuleb sisukorda uuendada valides parema hiireklahviga koostatud sisukorra peal ja rippmenüüst Update Field->Update Entire Table

Pealkirjad lastakse arvutil automaatselt nummerdada. Seda näitab numbrite olemasolu stiilide rippmenüüs. Kui numbrid puuduvad, siis anda korraldus menüülindi Home tööriistanupu Multilevel list abil. Avanevas aknas klõpsata väljal 1. Heading 1, 1.1. Heading 2,…….)

Selliste tekstiosade pealkirjade eest, kuhu numbreid ei panda (Sissejuhatus, Kokkuvõte, Kasutatud kirjandus, Lisad jt), kustutatakse numbrid käsuga Backspace või lülitatakse tööriistariba nupu abil nummerdamine välja.

Sissejuhatus

  • äratab lugejas huvi;
  • esitab teema valiku põhjenduse ja põhiidee;
  • annab lugejale aimu, kuidas autor teemat käsitlema hakkab (töö alaosadeks jaotamise põhimõte);
  • on lühike (kuni 1 lk).

Põhiosa

Referaadi põhiosas toimub põhiidee arendamine – teema lahtiseletamine ja väljaarendamine väidete, näitlikustamise ja seoste esiletoomise kaudu.

Põhiosa liigendatakse teemast ja materjalidest lähtuvalt peatükkideks ja alapeatükkideks. Tuleb jälgida, et iga lõik oleks loogiline tervik ja annaks edasi ühte mõtet. Lõigud peavad olema ühendatud alapeatükiks, hoiduda tuleks liiga lühikestest alapeatükkidest ja liigsest osadeks jaotamisest, mis raskendab lugemist ja hakib teksti. Keelelise ja stiililise korrektsuse saavutamiseks on hea töö mitmekordne läbikirjutamine.

Referaadi koostamisel lähtutakse teadusteksti kirjutamise põhimõtetest, näiteks kirjutatakse umbisikulises, mitte mina-vormis. Sobimatu on emotsioonide (üllatuse, imestuse, põlastuse) ja hinnangute väljendamine ning liiga kujundlik keel. Samuti välditakse moesõnu, võõrsõnade liigtarvitamist ja kõnekeelt. Võõrkeelsed tsitaatsõnad, mida vahel on tarvis eestikeelse mõiste selgitamiseks või täpsustamiseks, kirjutatakse kursiivis (kaldkirjas).

Põhiosa sisaldab tihti tabeleid, jooniseid, valemeid, loetelusid.

Tabeleid kasutatakse arvulise materjali või standardsete arvutuste süstematiseeritud ja kompleksseks esitamiseks. Töö põhiosas ei tohiks olla suuri tabeleid ulatusliku arvmaterjaliga. Seda laadi tabelid, mis ei ole otseselt seotud käsitletava teemaga, paigutatakse töö lisasse. Tabelitel on pealkirjad, kus on number ja nimi, kui vaja, siis ka viide allikale.
Vaata näidet veebilehel Toitlustuse alused.

Joonise nimetuse alla kuuluvad kõik töös sisalduvad illustratsioonid – diagrammid, graafikud, geograafilised kaardid, joonistused, skeemid või fotod. Joonistel on allkirjad, kus on joonise number, nimi ja kui joonis on esitatud kirjanduse andmete põhjal, peab tooma ka viite allikale.
Vaata näiteid Eesti Sotsioloogide Liidu veebilehel.

Valemid eraldatakse muust tekstist kirjavahemärkidega, mis vastavad üldistele eesti keele reeglitele. Kõik märgid, arvud ja tähed tuleb paigutada valemis korrektselt ning kooskõlas valemi sisuga. Kogu töö ulatuses tuleb järgida valemite ühtset kirjutusviisi. Valemites ei tooda mõõtühikuid, need esitatakse valemites kasutatud sümbolite seletustes. Valemi sümbolite seletus algab sõnaga “kus” (ilma järgneva koolonita) ning seletused kirjutatakse ülevaatlikkuse mõttes üksteise alla.
Vaata näidet veebilehel Alalisvoolu võimsuse mõõtmine.

Loetelud tähistatakse tavaliselt kas araabia numbritega (1.; 2.; …), väiketähtedega ( a); b); …), mõttekriipsu või punktiga. Loetelude vormistamine sõltub loetelus kasutatavate fraaside pikkusest. Nummerdatud loetelu koostatakse siis, kui on oluline loetelupunktide järjekord või arv, kui tekstis neile viidatakse või kui loetelu punktid koosnevad mitmest lausest. Muudel juhtudel võib järjekorra tähistuse (numbrid või tähed) ära jätta või asendada mõttekriipsuga (kui loetelu punktid on eelneva teksti otseseks jätkuks) või mõne muu tähistusega.Tuleb silmas pidada, et erinevalt vormistatud loetelud annavad edasi erinevat sisu ning et kirjavahemärgid ei oleks vastuolus eesti keele grammatika reeglitega. Igasugusele loetelule on otstarbekas anda hinnang või lähem selgitus. Loetelu igal tasandil peab olema vähemalt kaks alapunkti. Kogu töö ulatuses tuleks kasutada ühtset loetelude esitust ning vältida liiga paljude erinevate stiilide kasutamist.

Vaata erinevate loetelude vormistamisest Maire Raadiku artiklist  “Kuidas vormistada loetelu” (2004) aadressil http://www.eki.ee/keeleabi/artiklid3/loetelu.html.

Kokkuvõte

  • kordab põhiseisukohti;
  • pakub mõtlemisainet (kirjeldatakse ka tekkinud ja edaspidist uurimist vajavaid probleeme, kuid uusi andmeid enam ei esitata);
  • lõpetab kirjutatu sujuvalt ja selgelt.

Pane tähele! Hea kokkuvõte võimaldab lugejal põhiteksti vahele jättes ikkagi aru saada, mida töös on käsitletud.

Kasutatud materjalide loetelu

  • esitatakse referaadi lõpus;
  • sisaldab kõiki tekstis viidatud allikad;
  • ei tohi sisaldada allikaid, millele ei ole tekstis viidatud;

Pane tähele! Kasutatud materjalide loetelu põhjal saab asjatundja otsustada kuivõrd pädev on töö autor antud temaatikas ja kas selles ka midagi uut võib leida.

Lisad

  • Sisaldavad tavaliselt materjali, mida on töö eesmärkide saavutamiseks vaja läinud, kuid mis töö sisuga ei ole nii otseselt seotud (nt küsitluslehed, suuremad plaanid ja kaardid).
  • Lisadesse paigutatakse ka illustreeriv lisamaterjal (dokumendi- või fotokoopiad).
  • Lisadele peab eelnema üks leht, millel on ainult üks sõna: LISAD. Iga lisa koostatakse eraldi lehele ja antakse pealkiri ja number. Lisad nummerdatakse, märkides pealkirja kohale lehekülje paremasse ülaserva näiteks “Lisa 7”. Kui lisa läheb mitmele leheküljele, siis tuleb märkida “Lisa 7 järg”.
  • Lisadele tuleb töös kindlasti viidata. Töö tekstis kirjutada (vt lisa 4).
  • Lisad ja nende pealkirjad tuuakse ära sisukorras.
  • Vältida tuleb töö tekstiga nõrgalt seotud lisade esitamist.

Viitamine

ÕPIEESMÄRGID
  • õpilane teab, mis on viitamine ja kuidas seda vormistada;
  • õpilane vormistab viited ja allikakirjed korraktselt;
  • õpilane teab, mis on plagiaat ja väldib seda.

 

Viitamisega näidatakse, millisest allikast käsitletavad mõtted, faktid või andmed pärit on. Kõikidele oma töös kasutatud materjalidele tuleb nõuetekohaselt viidata. Kui sa seda ei tee, siis on su töö loomevargus ja see, nagu igasugune vargus, on karistatav (vt ka teksti autoriõigustest).  Plagiaat ei ole üldiste ja laialt tuntud teadmiste kasutamine (Suvi on soe. Maakera on ümmargune). Viidata tuleb raamatutele, ajakirjadele, intervjuudele, dokumentidele, internetiartiklitele ning samuti veebist saadud piltidele, videotele, e-kirjadele jm. Referaadi lõpus esitatakse kõigi kasutatud allikate loetelu.

Pane tähele! Kui viitad, siis näitad, et oled teiste loodud töid ausalt kasutanud.
Kas need materjalid, millele viitad, on ka väärt kasutamist ja viitamist, see on sinu,kui referaadi autori, otsustada.

Viitamiseks ja allikaloendi koostamiseks kasutatakse maailmas erinevaid viitamissüsteeme (APA, MLA, Chicago jt), kuid kehtib reegel, et sama süsteem peab läbima tervet tööd. Eestis on kõikide ülikoolide teaduskondadel viitamisreeglid kindlaks määratud. Nendes on kirjas, kuidas viite kohustuslikud osad on vormistatud. Ka meie siin ei saa sellepärast nõuda kindlaid viitamisreegleid.

Viitamine autori nime ja aastaarvuga

Autori nime ja aastaarvuga viitamine sobib referaadikorral kõige rohkem. Seda reeglit kasutatakse refereerivate tööde puhul ja enamasti loodus- ja täppisteaduslike tööde korral, sest on tähtis naidata kasutatud informatsiooni ajakohasust.
Viiteks on autori nimi (autorita teostel pealkirja lühend või esimene sõna) ning aastaarv, mille abil on võimalik leida töö lõpus olevast kasutatud kirjanduse loetelust vastav teos. See asub tekstis  mõtte või tsitaadi järel (nt Lõugas 1989).
Viitekirjed on kasutatud allikate loetelus tähestikuliselt järjestatud ühtses autorite ja nimede nimekirjas, kuid nummerdamata.

Joonealune viitamine

Joonealust viitamist kasutatakse humanitaarainete tööde korral, sest nendes kasutatakse palju tsiteerimist.
Joonealune viitamine koosneb kahest osast: numbrist vastava lause järel ning allikakirjest, mis asub sama lehekülje allservas ja on põhitekstist joonega eraldatud. Joonealuse viitamisega töödes esitatakse töö lõpul tähestikuline kirjanduse loetelu. See ei ole niivõrd täpsete allikakirjete esitamine, kuivõrd  ülevaate võimaldamine kogu kasutatud kirjandusest.

Numbriga viitamine
Numbriga viitamine sobib siis, kui kasutatakse palju autorita teoseid, õigusakte, juhendeid, ametlikke dokumente.
Numbriga viitamise puhul osutatakse kirjandusele numbriga vastava lause lõpus, kuid kogu allika andmestik on töö lõpus olevas kirjanduse loetelus. Viitekirjed on loetelus järjestatud ja nummerdatud, et saaks numbriga viidata.

Kasutatud allikate loetelu vormistamine

Kasutatud kirjanduse loetelusse lisatakse raamatud, perioodika, veebilehed ja teised allikad, mida töö tegemisel kasutatud on. Igale nimetusele kirjanduse loetelus peab töö sees ka viide olema. Viitekirjete koostamisel võib kasutada kas APA-stiili (mida meie kõrgkoolides soovitatakse kõige rohkem).

Pane tähele! Kasutatud kirjanduse loetelus on väga olulised  kõik punktid, komad, koolonid, tühikud ja kirjastiilid. Kui oled ühe viitamisstiili valinud, siis tuleb lõpuni seda stiili järgida.

Üks väga põhjalik ja täpne juhend koos näidetega on Statistikaameti kodulehel (PDF fail).

Viitekirjes peavad üldiselt olema järgmised andmed (juhul kui need on viidatavas töös antud).

  1. Autor – raamatul, artiklil, internetiallikal
  2. Pealkiri – raamatul, artiklil, internetiallikal
  3. Allikas – ajakirjal, artiklikogumikul, internetileheküljel URL
  4. Ilmumisaeg – raamatul, artiklil, internetiallikal aasta; ajakirjadel kuu
  5. Kasutamise kuupäev – internetiallikal
  6. Numbrid – ajakirja, dokumendi, kogumiku, seeria number
  7. Ilmumiskoht – raamatutel

Viitamine ja allikakirjete koostamine 

Viitamine autori nime ja aastaarvuga

Viiteks on autori nimi (autorita teostel pealkirja lühend või esimene sõna) ning aastaarv, mille abil on võimalik leida töö lõpus olevast kasutatud kirjanduse loetelust vastav teos. (nt Lõugas 1989). Viide on sulgudes. Kirjutatakse vaid autori perekonnanimi, v.a. juhul, kui on teada mitu samanimelist autorit. Nime kordamisel tekstis jääb ka eesnimi ära. Autori nime ja aastaarvu vahele koma ei panda. Ühelauselise refereeringu puhul jääb autori nimi sulgudes punkti ette. Mitmelauselise refereeringu puhul on autori nimi aga pärast viimase lause punkti. Kui tegemist on tsitaadiga või refereeringuga teose konkreetselt leheküljelt, lisatakse viitesse ka leheküljenumber alljärgnevalt (Kidron 2001: 18). s.t. ei kasutata lühendit lk, selle asemel on koolon, mis tühikuta liitub aastaarvuga. Tühik on kooloni järel. Kui autori nimi sisaldub kirjutaja töös, ei ole viidates vaja autori nime korrata, vaid viide aastaarvule ja leheküljenumbrile kirjutatakse sulgudesse pärast autori nime.

Erijuhud:

  • teosel 2 autorit – viitesse pannakse mõlema nimed ning need eraldatakse üksteisest komaga;
  • ilma autorita teostel – viitesse kirjutatakse pealkirja esimene sõna sellele järgneva kolme punktiga või suurtähtlühend;
  • sõnaraamatute puhul kasutatakse viitena üldjuhul suurtähtlühendit ning leheküljenumbreid ei lisata;
  • mitmele allikale viidates eraldatakse nad üksteisest semikooloniga;
  • venekeelsele teosele viidates viiakse üle autori nimi vms. ladina tähestikku.

Joonealune viitamine

Joonealust viitamist kasutatakse:

  • allikakirje puhul;
  • kirjanduse loetelu puhul;

Joonealune viitamine koosneb kahest osast: numbrist vastava lause järel ning allikakirjest, mis asub sama lehekülje allservas ja on põhitekstist joonega eraldatud. Viidete numeratsioon on kogu referaati läbiv. Refereeringu viitenumber paikneb lause lõpus oleva punkti järel, tsitaatlausel jutumärkide järel. Kirje lehe allservas joone all algab viitenumbriga. Autori eesnimi või eesnimetäht on enne perekonnanime. Sellele järgnevad lisaandmed (koht, kirjastus, ilmumisaasta), lühend lk ja lehekülje number. Ilmumiskoha ja kirjastuse vahel on koolon. Autori nimi tõstetakse tihti esile teisest erineva kirjaga. Joonealuse viitamisega töödes esitatakse töö lõpul tähestikuline kirjanduse loetelu. See ei ole niivõrd täpsete allikakirjete esitamine, kuivõrd kompaktse ülevaate võimaldamine kogu kasutatud kirjandusest. Vormistus on sama, mis joonealuse kirje vormistamise puhul, erandiks vaid perekonnanime asetsemine enne eesnime, mis on tingitud kirjanduse loetelu tähestikulisest järjekorrast.

Joonealused viited häirivad lugemist vähem ja  neid on soovitav kasutada siis, kui töös on palju andmeid saadud veebist. Artikli sisse sulgudesse pika URL-i lisamine koormaks teksti ülearu. Joonealuse viite loomiseks saab nt programmis Word 2010 kasutada menüü lindilt „Viited“ käsklust „Lisa allmärkus“ (ing k versioonis References-> Insert Footnote). Joonealused viited ehk allmärkused nummerdatakse tööd läbivalt automaatselt.

Numbriga viitamine

Numbriga viitamise puhul osutatakse allikale numbriga vastava lause lõpus, kuid kogu bibliograafiline andmestik on töö lõpus olevas kirjanduse loetelus. Kirjed algavad vastavalt tekstis olevate numbritega ega ole tähestikulises järjekorras. Autori eesnimi on enne perekonnanime. Muus osas on kirje vormistus sama joonealuse viitamisega töö kirjanduse loetelus kasutatavaga.

Numbrilisel viitamisel tuuakse nurksulgudes trükitud materjali viitekirje järjekorranumber kirjanduse loetelus ja leheküljed , nt [9: 5] või [9 lk 5], aga internetimaterjalil lihtsalt viitekirje järjekorranumber, nt [7]

 

Allikakirjete vormistamine nõuded ja näited

Raamat

Autori nimi, Initsiaal(id). (Aasta). Raamatu pealkiri kaldkirjas. Linn: kirjastuse nimi. (APA-stiil)

või

Autor(id) (perekonnanimi koos initsiaalidega). Pealkiri. Kordustrükiandmed (väljaande number). Ilmumiskoht: kirjastus (väljaandja), ilmumisaasta, lehekülgede arv.

Näited:

Lõugas, V. (1989). Arheoloogia Eestimaa teedel. Tallinn: Valgus. (APA-stiil)

Bleymüller, J., Gehlert, G., Gülicher, H. Statistik für Wirtschaftswissenschaftler. 8. Aufl., München: Vahlen, 1992, 241 lk.

Artikkel kogumikust

Autori nimi, Initsiaal(id). (Aasta). Artikli või peatüki pealkiri. Toimetaja eesnime initsiaal(id). Toimetaja perekonnanimi. (Toim), Kogumiku nimi kaldkirjas. Linn: kirjastuse nimi. (APA-stiil)

või

Artikli autor. Pealkiri. – Kogumiku nimetus. Ilmumiskoht: kirjastus (väljaandja), ilmumisaasta, kasutatud artikli leheküljenumbrid.

Näited:

Vapra, A. (1988). Vananemine ja eaka inimese tervishoid. H. Jänes (Toim), Tervise teejuht I. Tallinn: Valgus. (APA-stiil)

Ivanova, N. Eesti pankade tegevuse uued põhisuunad. – Majandusteadus ja majandusharidus Eesti Vabariigis. Tartu: TÜ Kirjastus, 1995, lk 57–58.

Artikkel ajakirjast

Autori nimi, Initsiaal(id). Aasta. Artikli pealkiri. Ajakirja nimi kaldkirjas, ajakirja number, lehekülgede numbrid, kus artikkel asub. (APA-stiil)

või

Autor. Pealkiri. – Ajakirja nimetus, ilmumisaasta, ajakirja number, leheküljed.

Näited:

Otsing, A. (1994). Pentium tootmises ja turul. Arvutimaailm, 3, 22-24. (APA-stiil)

Parts, E. Välisinvesteeringud maailmamajanduses. – Eesti Välismajanduse Teataja, 1995, nr 8, lk 56–59.

Artikkel Interneti koduleheküljelt

Autori nimi, Initsiaal(id). (kuupäev – kui on olemas) Artikli pealkiri. Loetud URL-aadress kuupäev.  (APA-stiil)

või

Autori nimi, initsiaal, artikli pealkiri, URL-aadress (materjali täielik interneti aadress), materjali kasutamise kuupäev.

Kui autorit ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb näidata aadress koos kõigi kirjete ja materjali hankimise kuupäevaga.

Näited:

Laasik, L. (1999) Mõned näpunäited dokumendimalli kasutamisel. Loetud http://infutik.mtk.ut.ee/qpe/templaat/juhend.htm 17.02.2003 (APA-stiil)

Source criticism. (2009) Loetud http://en.wikipedia.org/wiki/Source_criticism 11.09 2011

Õpilasleiutajate riiklik konkurss 2011. Sihtasutus Archimedes. http://www2.archimedes.ee/teadpop/index.php?leht=384, 11.11.2011

 

 

Kasutatud allikad

  1. Teadusliku töö ülesehitus. (2009) http://eope.ehte.ee/loputoo/?Teaduslik_stiil:Teadusliku_t%F6%F6_%FClesehitus (12.09.2011)
  2. Kirjandiõpetus. http://www.kirmus.ee/erni/muu/kirj3.html (12.09.2011)
  3. Raskin, V. Huumori semantiline analüüs. 1985. http://www.folklore.ee/~kriku/HUUMOR/raskin.htm (12.09.2011)
  4. Pärnumaa Kutsehariduskeskus. 2011. Referaadi koostamine ja vormistamine http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/referaat (05.08.2011)
  5. Õpilaste teadusajakirja Akadeemiake viitamisjuhend. (2011). – Akadeemiake. http://akadeemiake.ee/wp-content/uploads/2011/09/Akadeemiake_viitamisjuhend.pdf. (22.08.2011)
  6. Põldoja, H., Laanpere, M. Viitamine ja viidete haldamine e-õppes: põhimõtted, mõisted, reeglid. – LeMill. Kogumik: Töö allikatega, viitamine ja viidete haldamine e-õppes.  http://lemill.net/community/people/Hans/collections/too-allikatega-viitamine-ja-viidete-haldamine-e-oppes/content/webpages/viitamine-ja-viidete-haldamine-e-oppes-pohimotted-moisted-reeglid (25.08.2011)
  7. Põldoja, H.  Viitamissüsteemid ja viitekirjete vormistamine. – LeMill. Kogumik: Töö allikatega, viitamine ja viidete haldamine e-õppes. http://lemill.net/community/people/Hans/collections/too-allikatega-viitamine-ja-viidete-haldamine-e-oppes/content/webpages/viitamissusteemid-ja-viitekirjete-vormistamine (25.08.2011)
  8. Kaldaru, H. jt. (2000). Üliõpilaste kirjalikud uurimistööd. Metoodiline juhend. Tartu: TÜ Majandusteaduskond.
  9. Roomets, S. (2002).Üliõpilastööd ja nende vormistamine arvutil. Saku: AS Rebellis, , 44 lk
  10. Üliõpilastööde vormistusnõudeid. Tallinna Ülikool Informaatika Instituut. http://www.cs.tlu.ee/instituut/nouded/lopu_too/yliopilastoode_vormistusjuhend_1.3.pdf (25.08.2011)
  11. Valikaine „Informaatika” II kooliaste. Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/0000/1327/3133/13275469.pdf (20.09.2011)
  12. Testid. Eesti Keele Instituut http://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=11 (25.08.2011)
  13. Viitamise ja kasutatud kirjanduse esitamise juhend. Statistikaamet.  http://www.stat.ee/dokumendid/31013 (21.09.2011)
  14. Raadik, M. (2009) Kuidas vormistada loetelu. http://keeleabi.eki.ee/artiklid3/loetelu.html (20.11.2011)

 

 

Üksikasjad
Klikke: 3975